Domenico Starnone “Seotud” /”Solmut”

IMG_20180909_163625.jpg
Solmut / Seotud

Sain läbi ka Domenico Starnone “Solmut” (soome keeles) /”Seotud” (eesti keeles). Alustasingi lugemist soome keeles, aga siis märkasin, et raamatukogus oli olemas ka eestikeelne. Kuna soomekeelse tõlke üdiniminev soomepärasus jäi kuidagi väga silma (mitte isegi halvas mõttes), tekkiski uudishimu, et kuidas erinev keel ja erinev tõlge selle teksti “laengut” mõjutaks. Ja kusjuures minu jaoks mõjutas paljugi. Minu arust eestikeelsena tekst oli läbipaistvam, neutraalsem, asjalikum, (võibolla isegi liiga külm?), samas kui soome oma kuidagi neurootiline? Noh. Neurootiline see tekst ja teema muidugi ongi, niiet ma ei tea, kumb on lugemiselamuse mõttes mõjuvam. Igatahes, oli vinge vinge raamat. Ma nutsin lahinal mitmes kohas. Kõige kurvemad olid need, kus Aldo kirjeldas oma laste mahajätmist. Kus Aldo kirjeldas, kuidas käis lastega kohvikus kohtumas.
“Viisin nad kohvikusse, tellisin laua looka heast-paremast, söögist ja joogist. Püüdsin nendega vestelda, lõppkokkuvõttes rääksin ikka vaid iseendast. Nad ei kutsunud mind kordagi isaks, mina seevastu kordasin oma ärevuses tuhat korda nende nimesid. Kuna kartsin, et nad mäletavad minust vaid maavärinat, mille nende elus tekitanud olin, ning kannatusi, mida põhjustasin, püüdsin saamatul viisil näidata end austusväärse inimesena, kel on lahke loomus ning töö, millega nad võisid koolikaaslaste ees uhkeldada. Mulle tundus nende tähelepanelike pilkude, mõne naeratuse ja Anna ühe rõõmsa naerupahvaku põhjal, et mul oli õnnestunud neid veenda. Lootsin, et nad esitavad mulle küsimusi näiteks selle kohta, mida tuleb teha, et suurena minu jälgedes käia. Aga Sandro ei öelnud midagi ja Anna küsis minult vennale viidates: “Kas on tõsi, et sina õpetasid teda kingapaelu siduma?”
See oli mõjuv lõik. Alles hiljem selgus, mis taust ja tagajärjed sellel küsimusel olid kogu loo jaoks, selle lõigu kontekstis tundus see lihtsalt rõhutavat, kuivõrd erinevalt laps ja täiskasvanu maailma kogevad.
Igatahes, ülimalt vige raamat. Täiesti ülihuvitav on minu eelnevate Ferrante-lugemiste kontekstis (Hylkäämisen päivät ja The Lost Daughter). Selles raamatus kirjeldatav naine, Vanda, ja eelmise kahe raamatu naispeategelaskuju – tunduvad tõesti sama inimesena. Aga on hämmastav kuivõrd vähe tunnevad nende raamatute mees ja naine üksteist omavahel. Naine ilmselgelt tegelebki ainult endaga st rahulolematusega enese ja kõige tema ümritseva üle, kaevab nö oma naiste-maailma põhjamuda (naistevaheline konkurents armukesed vs abikaasad, emad vs emad, sõbranna vs sõbranna, ema-tütar), samal ajal kui ka Aldo eelkõige näeb maailma selle läbi, mida tal on võimalik naisest ammutada / mida naisest tulevat tal tuleb kannatada. Selle raamatu mees ise ei ole aktiivne ega otsustaja, ei tea ise mitte midagi, ei saa ise ka aru, miks ta elu läheb nii nagu läheb. Ega Lidiaga õnn ei olnud ju ka Aldo enda teene.
Mehe jaoks eneseteostus tähendab tööd, naise jaoks seda, milline on tema sisemaailm (millest kõik ta ümber toituvad ja justkui selle põhjal kasvavad).
Väga mõtlemapanev ja intrigeeriv raamat.
Sümboolika suhtes: Aldo ise ütles, et seotud on ta alatiseks Lidiaga. /…/”- just Lidia varjukuju päästiski mind uutest hävingutest. Ma pole hullunud ühegi teise naise pärast, sest olen jäänud temaga seotuks.” Ei tea, kuidas oli algupärases itaaliakeelses tekstis, aga mind üllatas, et seotuse-sõna oli ühildatud Lidiaga. Oleks ju oodanud, et ta oleks olnud nö halvas mõttes seotud oma abielu kannatustesse, laste kaudu, naise külge. Seetõttu oli üllatav, et seda sõna ennast kasutas ta nii suure tähenduslikkusega hoopis Lidia kohta, keda ta oli armastanud ja kellega õnnelik olnud.

Elena Ferrante “The lost daughter” ehk kadunud tütar

Eile õhtul sain läbi Elena Ferrante “The Lost Daughter” (lugesingi inglise keeles, raamatukogust e-laenuna, lugesin moblas). Oli ülimalt hea. Ei ole midagi sellist kunagi varem lugenud. Kui Ingmar Bergman oma Sügissonaadis ei pääsenud ikka ema-tütar suhte üdimesse (no nii ta ise väidetavalt olevat öelnud), siis see siin oli ka päris hea katse! Minu lemmikteema: ema-tütar-naine.

Oli häid kohti. Näiteks, märkisin ära (emakssaamisest, kuidas see tõmbas ta energiast tühjaks, niiet teist rasedust ja järkuvalt kogu emadust ei olnud enam energiat “sublimeerida”. Bianca esimene tütar): “It seemed to me that little Bianca, right after her beautiful birth, had suddenly changed and treacherously taken for herself all my energy, all my strength, all my capacity for imagination. It seemed to me that my husband, too caught up in the fury of accomplishment, didn’t notice that his daughter, now that she was born, had become voracious, demanding, hostile as she had never seemed when she was still in my stomach. I gradually discovered that I didn’t have the strength to make the second experience exalting, like the first. /…/ The real breakdown for me was that: the giving up of any sublimation of my pregnancy, the destruction of the happy memory of the first pregnancy, the first birth.

Ka selles raamatus oli võimas sümboolika: nukk. Nukk, mille Leda Elenalt varastas: shiny testimony of perfect motherhood. Aga oli huvitav, et justnimelt nukk võimaldas selle emasideme, mida Leda imetles. Lapse ja ema ühine kohtumine läbi mängu, läbi nuku, mitte otse omavahel (sest ilma nukuta läks ju kõik halvasti).

Kõrvaliste tegelaskujude mõjud olid ka huvitavad. Brenda, justkui ahvatleja, kes sai Leda igatsema uut elu, vabadust, iseseisvust, naudingut iseenda üle ja omaenda tingimustel. Samuti Florinda (14aastase tütre Marta sõbranna, kellel oli “tõelise naise aura”, nagu ka Leda emal oli olnud), kes miskipärast mõjus nii meeletult ähvardavalt/ebakindlust tekitavalt. Lucilla (mehe sõbra naine, kes tuli temaga võistlema, talle ära tegema). Naistevahelised võimusuhted, räpane mäng.

Leda oma emast: She emanated a vital warmth, whereas I felt cold, as if I had veins of metal. /…/ I wanted to be like her in the capacity she had to expand and become essence on the streets, in the subway or the furnicular, in the shops, under the eyes of strangers. No instrument of reproduction can capture that enchanted aura. Not even the pregnant belly can replicate it precisely. /../ But Florinda had that aura.

Leda oma tütarde suhtes tundis vastuolulisi tundeid:

I observed my daughters when they weren’t paying attention, I felt for them a complicated alternation of sympathy and antipathy.

Samuti panin tähele, kuidas mehed justkui on täiesti kõrvalrollis, tähtsusetud, samal ajal omades vägivallana mõjuvat võimu naise üle. See ongi tegelikult peategelase, võibolla ka kirjutaja, probleem: ta ei huvitu meestest tegelikult. Ta paistab arvavat, et mehed on igavad, mõttetud, lihtsad, et nendes ei ole midagi huvitavat. Väga vastuoluline muidugi, sest samal ajal on ta ahvivaimustuses näiteks professor Hardyst (mees), ja suisa jätab oma abikaasa maha selle vaimutuse mõjul. Ühelt poolt soov meeste üle võimu omada (välimus, seksuaalsus, karisma), teiselt poolt nende sügav alahindamine ja kolmandalt poolt nende meeletu ülehindamine. Ja ka naistevahelised suhted on kõik kuidagi seotud võimuga. Ja iseenda suhe samuti: soov karjääri teha on soov võimu omada. Something of mine, nagu kõigepealt ütles Brenda ja mis siis Ledaga väga resoneerus, või ta suisa armus sellesse mõttesse – et just seda ta tahabki, something of hers. Hiljem ta selgitas Elenale, et ta läks laste juurde tagasi: Because I realized that I wasn’t capable of creating anything of my own that could truly equal them. Ta tahtis iseennast, aga naise roll on tahta teisi (meest, lapsi). Vähemalt minu arust selles see paradoks seisab. Naine leiab iseenda ainult siis, kui ta õpib armastama teisi, sellistena nagu nad on. Mitte kõiki inimesi üldiselt, aga neid inimesi, kellega ta seotud on. Nii tundub see asi mulle. (Ma tean väga hästi kui ahvatlev on ettekujutus sellest, et oled iseseisev ja vaba, tegeled oma isikliku loominguga ja jood kuskil idüllilisel rannal kokteili, ilus kleit seljas ja üleni rahul, päiksest täidetud, niiet tunned oma võimu ja ei vaja mitte kedagi teist. Aga see on illusioon. Seda meile müüakse, aga reaalsuses pole veel näinud, et see toimiks.)

Igatahes, selles raamatus oli nii palju häid kohti, et võiks siin aga järjest välja kirjutada. Kirjeldab naise maailma, naise väljakutseid – teemad, millest me nii vähe teame, millest me nii pinnapealselt räägime, aga millele kogu perekonnaõnn ja -õnnetus on ehitatud. Noh, see raamat keskendub küll rohkem õnnetuse poole peale, aga siiski.