Elena Ferrante “The lost daughter” ehk kadunud tütar

Eile õhtul sain läbi Elena Ferrante “The Lost Daughter” (lugesingi inglise keeles, raamatukogust e-laenuna, lugesin moblas). Oli ülimalt hea. Ei ole midagi sellist kunagi varem lugenud. Kui Ingmar Bergman oma Sügissonaadis ei pääsenud ikka ema-tütar suhte üdimesse (no nii ta ise väidetavalt olevat öelnud), siis see siin oli ka päris hea katse! Minu lemmikteema: ema-tütar-naine.

Oli häid kohti. Näiteks, märkisin ära (emakssaamisest, kuidas see tõmbas ta energiast tühjaks, niiet teist rasedust ja järkuvalt kogu emadust ei olnud enam energiat “sublimeerida”. Bianca esimene tütar): “It seemed to me that little Bianca, right after her beautiful birth, had suddenly changed and treacherously taken for herself all my energy, all my strength, all my capacity for imagination. It seemed to me that my husband, too caught up in the fury of accomplishment, didn’t notice that his daughter, now that she was born, had become voracious, demanding, hostile as she had never seemed when she was still in my stomach. I gradually discovered that I didn’t have the strength to make the second experience exalting, like the first. /…/ The real breakdown for me was that: the giving up of any sublimation of my pregnancy, the destruction of the happy memory of the first pregnancy, the first birth.

Ka selles raamatus oli võimas sümboolika: nukk. Nukk, mille Leda Elenalt varastas: shiny testimony of perfect motherhood. Aga oli huvitav, et justnimelt nukk võimaldas selle emasideme, mida Leda imetles. Lapse ja ema ühine kohtumine läbi mängu, läbi nuku, mitte otse omavahel (sest ilma nukuta läks ju kõik halvasti).

Kõrvaliste tegelaskujude mõjud olid ka huvitavad. Brenda, justkui ahvatleja, kes sai Leda igatsema uut elu, vabadust, iseseisvust, naudingut iseenda üle ja omaenda tingimustel. Samuti Florinda (14aastase tütre Marta sõbranna, kellel oli “tõelise naise aura”, nagu ka Leda emal oli olnud), kes miskipärast mõjus nii meeletult ähvardavalt/ebakindlust tekitavalt. Lucilla (mehe sõbra naine, kes tuli temaga võistlema, talle ära tegema). Naistevahelised võimusuhted, räpane mäng.

Leda oma emast: She emanated a vital warmth, whereas I felt cold, as if I had veins of metal. /…/ I wanted to be like her in the capacity she had to expand and become essence on the streets, in the subway or the furnicular, in the shops, under the eyes of strangers. No instrument of reproduction can capture that enchanted aura. Not even the pregnant belly can replicate it precisely. /../ But Florinda had that aura.

Leda oma tütarde suhtes tundis vastuolulisi tundeid:

I observed my daughters when they weren’t paying attention, I felt for them a complicated alternation of sympathy and antipathy.

Samuti panin tähele, kuidas mehed justkui on täiesti kõrvalrollis, tähtsusetud, samal ajal omades vägivallana mõjuvat võimu naise üle. See ongi tegelikult peategelase, võibolla ka kirjutaja, probleem: ta ei huvitu meestest tegelikult. Ta paistab arvavat, et mehed on igavad, mõttetud, lihtsad, et nendes ei ole midagi huvitavat. Väga vastuoluline muidugi, sest samal ajal on ta ahvivaimustuses näiteks professor Hardyst (mees), ja suisa jätab oma abikaasa maha selle vaimutuse mõjul. Ühelt poolt soov meeste üle võimu omada (välimus, seksuaalsus, karisma), teiselt poolt nende sügav alahindamine ja kolmandalt poolt nende meeletu ülehindamine. Ja ka naistevahelised suhted on kõik kuidagi seotud võimuga. Ja iseenda suhe samuti: soov karjääri teha on soov võimu omada. Something of mine, nagu kõigepealt ütles Brenda ja mis siis Ledaga väga resoneerus, või ta suisa armus sellesse mõttesse – et just seda ta tahabki, something of hers. Hiljem ta selgitas Elenale, et ta läks laste juurde tagasi: Because I realized that I wasn’t capable of creating anything of my own that could truly equal them. Ta tahtis iseennast, aga naise roll on tahta teisi (meest, lapsi). Vähemalt minu arust selles see paradoks seisab. Naine leiab iseenda ainult siis, kui ta õpib armastama teisi, sellistena nagu nad on. Mitte kõiki inimesi üldiselt, aga neid inimesi, kellega ta seotud on. Nii tundub see asi mulle. (Ma tean väga hästi kui ahvatlev on ettekujutus sellest, et oled iseseisev ja vaba, tegeled oma isikliku loominguga ja jood kuskil idüllilisel rannal kokteili, ilus kleit seljas ja üleni rahul, päiksest täidetud, niiet tunned oma võimu ja ei vaja mitte kedagi teist. Aga see on illusioon. Seda meile müüakse, aga reaalsuses pole veel näinud, et see toimiks.)

Igatahes, selles raamatus oli nii palju häid kohti, et võiks siin aga järjest välja kirjutada. Kirjeldab naise maailma, naise väljakutseid – teemad, millest me nii vähe teame, millest me nii pinnapealselt räägime, aga millele kogu perekonnaõnn ja -õnnetus on ehitatud. Noh, see raamat keskendub küll rohkem õnnetuse poole peale, aga siiski.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s