Elena Ferrante “Hylkäämisen päivät” ehk “Üksilduse päevad”

Sain läbi Elena Ferrante “Hylkäämisen päivät” (lugesingi soome keeles). Oli väga imelik raamat. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas üks naine võib nii abitu olla. Ei saa ust lukust lahti keeratud? Kohati oli nii absurd, et oli suisa raske lugeda. Aga lõppkokkuvõttes, hakkasin nägema seal sümboolikat. Et jah, mehe ja naise suhe, ja ka kodu, ja võibolla ka elu üldse – võib olla ainult kehaline, piiratud ja suletud ruum. Kui tahad olla maailmaga ühenduses, enamat kui keha, peab olema võimalik hingata, õhk peab läbi käima, peab jõudma kehast kaugemale. Mind üllatas, kuivõrd palju Olga mehi justkui vihkas? Nägi neid üliseksualiseerituna, peaasjalikult või vähemalt põhiliselt läbi seksuaalse prisma, samuti nagu nägi ka ennast naisena ja armukest naisena põhiliselt läbi seksuaalsuse prisma. Kas tal mingit muud, üldisemat, inimlikumat enese- ja teisetunnetust ei olnud? Maailmatunnetust laiemalt? Ta ise nii takerdus kõike sellesse, mis talle kannatust valmistas. Elas kinnises ruumis ja läks lämbudes peast segi.

Mees ja naine kui lukk ja võti oli ka hea paralleel – uks avaneb ju ainult koostöös, ja avamine ei saa olla vägivaldne. Kummasti üksinda pole kasu, kuigi reaalsed üksused on nad ka eraldi võetuna. Noh. Äärmiselt intrigeeriv raamat, aga minu jaoks oli ülimalt hämmastav ja ka ülimalt võõrastav lugeda, samas see sümboolne tasand on ju ülimalt võimas.

Kuidas ta emana oma lastest nii halvasti arvas, neid nii negatiivselt tajus? Neid ainult iseenda ja oma mehe kaudu tõlgendas? Tal endal justkui ei olnud ka lastele midagi anda (enne kui alles raamatu lõpus, kui ta oli oma kriisist üle saanud?), samas ta pidas õigustatuks oodata neilt, et nad oleksid olnud midagi muud, täiuslikumad, kergemad, viisakamad. Lõppkokkuvõttes minu arust äärmiselt isekas naine, kuigi teisest küljest võiks ju just öelda, et oli kõik oma mehe ja laste heaks ohverdanud. Aga annan palju punkte sellele raamatule selles osas, et ehkki tegevustik on ülimalt konkreetne ja sujuv, ei ole sellest lihtne aru saada, jääb väga palju ruumi arutlusele ja omale tõlgendusele. Vinge teos on jah, kuigi vahepeal lugedes tundus nii absurdne, primitiivne…

/…/Lugesin nüüd netist ka paari arvustust. Selline katkend New Yorkerist:

Ferrante may never mention Hélène Cixous or French feminist literary theory, but her fiction is a kind of practical écriture féminine: these novels, which reflect on work and motherhood, on the struggle for a space in which to work outside the work of motherhood, necessarily reflect on the achievement of their own writing.

Sellega seonduvalt tuleb meelde, mida Kristiina Ehin rääkis naiste mudamaadlusest (Ööylikooli sessioonis).

Ja veel New Yorkerist:

Before the writer is an adult, she is a child. Before she makes a family, she inherits one; and in order to find her true language she may need to escape the demands and prohibitions of this first, given community.

Aga jah, ülimalt intrigeeriv, ja ka äärmiselt kibestunud ja traagiline.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s