Geir Gulliksen “Kertomus eräästä avioliitosta” ehk jutustus ühest abielust


Lugesin eile peaaegu läbi Geir Gullikseni “Kertomus eräästä avioliitosta” (soome keeles, eesti keelde ei ole kahjuks vist veel tõlgitud?). See väga hästi avas inimese libastumist maailmas, kus pole toetuspunkti, juhtnööre, sisuliselt religiooni. Inimene ise mängib oma saatusega, teeb pattu ja toidab seda, aga samas veenab end, et kõik on hästi. Kuna “Jumal” on “kukutatud” ja inimene ise juba nii “tark”, siis juhib ta end ise kuristikku. Hästi kirjeldas raamat ka seda, kuidas korrumpeerumine juhtub ja just esimene eksisamm on ohtlik – kui süütus on läinud, liigub tõde peaaegu kättesaamatusse kaugusesse, edasi läheb kõik rappa juba iseenesest.
Mu lemmikud kohad olid need, kus (abielu)kriisi kirjeldati laste silmade läbi: noorem poeg, kes nägi et, emal on hobune ja ta tahab kogu aeg hobuse juurde. Vanem poeg, kes arvas, isa on söönud paar vigast riisitera ja ta kõhus kasvab mürgine taim. See oli super, vahepeal mõjus maagilise realismina – fantaasiana, mis avab elulise.
Teine teema, mida see raamat tabavalt puudutas, olid soorollid: kuidas ei mees ega naine osanud aru saada, mis on see paratamatus, mida nad peavad arvesse võtma oma elus, naise ja mehena. Et säiliks tasakaal ja teineteise täiendamine. Tänapäeva inimesel tänapäeva kontekstis ongi sellest ülimalt raske aru saada – et kuigi mõnes mõttes on meile palju lubatud, ei suuda me neid rolle täiesti tühjale lehele oma tahtmist mööda ümber kirjutada!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s