Loetud raamatud 2018

  1. Karl Ove Knausgård “Surm perekonnas”
  2. Karl Ove Knausgård “Armunud mees”
  3. Paul Kalanithi “When breath becomes air”
  4. Karl Ove Knausgård “Poisipõlvesaar”
  5. Geir Gulliksen “Kertomus eräästä avioliitosta”
  6. Elena Ferrante “Hylkäämisen päivät”
  7. Elena Ferrante “The lost daughter”
  8. Domenico Starnone “Seotud”
  9. Graafiline romaan. Joonas Sildre “Kahe heli vahel”
  10. Riikka Pulkkinen “Lasten planeetta”
  11. Luuletused. Kristiina Ehin “Emapuhkus”
  12. Mitte-ilukirjandus. Peter Frase “Four futures: life after capitalism”
  13. Yuval Harari “21 lessons for 21st century”

Ehk siis, lugesin 3 (ilukirjanduslikku) raamatut soome keeles, 2 inglise keeles, 4 eesti keeles.

Domenico Starnone “Seotud” /”Solmut”

IMG_20180909_163625.jpg
Solmut / Seotud

Sain läbi ka Domenico Starnone “Solmut” (soome keeles) /”Seotud” (eesti keeles). Alustasingi lugemist soome keeles, aga siis märkasin, et raamatukogus oli olemas ka eestikeelne. Kuna soomekeelse tõlke üdiniminev soomepärasus jäi kuidagi väga silma (mitte isegi halvas mõttes), tekkiski uudishimu, et kuidas erinev keel ja erinev tõlge selle teksti “laengut” mõjutaks. Ja kusjuures minu jaoks mõjutas paljugi. Minu arust eestikeelsena tekst oli läbipaistvam, neutraalsem, asjalikum, (võibolla isegi liiga külm?), samas kui soome oma kuidagi neurootiline? Noh. Neurootiline see tekst ja teema muidugi ongi, niiet ma ei tea, kumb on lugemiselamuse mõttes mõjuvam. Igatahes, oli vinge vinge raamat. Ma nutsin lahinal mitmes kohas. Kõige kurvemad olid need, kus Aldo kirjeldas oma laste mahajätmist. Kus Aldo kirjeldas, kuidas käis lastega kohvikus kohtumas.
“Viisin nad kohvikusse, tellisin laua looka heast-paremast, söögist ja joogist. Püüdsin nendega vestelda, lõppkokkuvõttes rääksin ikka vaid iseendast. Nad ei kutsunud mind kordagi isaks, mina seevastu kordasin oma ärevuses tuhat korda nende nimesid. Kuna kartsin, et nad mäletavad minust vaid maavärinat, mille nende elus tekitanud olin, ning kannatusi, mida põhjustasin, püüdsin saamatul viisil näidata end austusväärse inimesena, kel on lahke loomus ning töö, millega nad võisid koolikaaslaste ees uhkeldada. Mulle tundus nende tähelepanelike pilkude, mõne naeratuse ja Anna ühe rõõmsa naerupahvaku põhjal, et mul oli õnnestunud neid veenda. Lootsin, et nad esitavad mulle küsimusi näiteks selle kohta, mida tuleb teha, et suurena minu jälgedes käia. Aga Sandro ei öelnud midagi ja Anna küsis minult vennale viidates: “Kas on tõsi, et sina õpetasid teda kingapaelu siduma?”
See oli mõjuv lõik. Alles hiljem selgus, mis taust ja tagajärjed sellel küsimusel olid kogu loo jaoks, selle lõigu kontekstis tundus see lihtsalt rõhutavat, kuivõrd erinevalt laps ja täiskasvanu maailma kogevad.
Igatahes, ülimalt vige raamat. Täiesti ülihuvitav on minu eelnevate Ferrante-lugemiste kontekstis (Hylkäämisen päivät ja The Lost Daughter). Selles raamatus kirjeldatav naine, Vanda, ja eelmise kahe raamatu naispeategelaskuju – tunduvad tõesti sama inimesena. Aga on hämmastav kuivõrd vähe tunnevad nende raamatute mees ja naine üksteist omavahel. Naine ilmselgelt tegelebki ainult endaga st rahulolematusega enese ja kõige tema ümritseva üle, kaevab nö oma naiste-maailma põhjamuda (naistevaheline konkurents armukesed vs abikaasad, emad vs emad, sõbranna vs sõbranna, ema-tütar), samal ajal kui ka Aldo eelkõige näeb maailma selle läbi, mida tal on võimalik naisest ammutada / mida naisest tulevat tal tuleb kannatada. Selle raamatu mees ise ei ole aktiivne ega otsustaja, ei tea ise mitte midagi, ei saa ise ka aru, miks ta elu läheb nii nagu läheb. Ega Lidiaga õnn ei olnud ju ka Aldo enda teene.
Mehe jaoks eneseteostus tähendab tööd, naise jaoks seda, milline on tema sisemaailm (millest kõik ta ümber toituvad ja justkui selle põhjal kasvavad).
Väga mõtlemapanev ja intrigeeriv raamat.
Sümboolika suhtes: Aldo ise ütles, et seotud on ta alatiseks Lidiaga. /…/”- just Lidia varjukuju päästiski mind uutest hävingutest. Ma pole hullunud ühegi teise naise pärast, sest olen jäänud temaga seotuks.” Ei tea, kuidas oli algupärases itaaliakeelses tekstis, aga mind üllatas, et seotuse-sõna oli ühildatud Lidiaga. Oleks ju oodanud, et ta oleks olnud nö halvas mõttes seotud oma abielu kannatustesse, laste kaudu, naise külge. Seetõttu oli üllatav, et seda sõna ennast kasutas ta nii suure tähenduslikkusega hoopis Lidia kohta, keda ta oli armastanud ja kellega õnnelik olnud.

The Same Sky/Isku sydämeen ja Bonusfamiljen

Kaks TV-elamust: The Same Sky/Isku sydämeen. Algus, või õigemini esimese poole teine pool oli kuidagi vaevaline. Aga lõppkokkuvõttes, vinge. Vaatasime just hiljuti Ingmar Bergmani Onnea kohti – ja tervik-sõnum haakus minu jaoks tollega päris hästi: et küsimus ei ole sellest, kui õige mingi konkreetne aeg või konkreetsed tingimused eluks on, vaid see, kuidas inimene ise otsustab oma elu elada. Senikaua kui elada teoorias, täiuslikkuse ideaalides, ei saa teha tööd sellega, mis parajasti käes on. Ja kui me valime selle ebatäiusliku praeguse hetke, see on siiski meie ainus võimalus paremaks saada. Kui jääme ootama, et saaks elada nendel tingimustel nagu meile sobib, siis jäämegi ootama. Ilus ka valgus, esteetiliselt-tundlikult filmitud. Mulle väga meeldis see koht, kus Larsi isa ei võtnud pojalt moodsat digitaalset käekella kingitusena vastu, vaid ütles, et eelistab enda vana: sest “digitaalne kell näitab ainult kulunud aega, mitte ees olevat”.

Sarjas jäi kõik väga lahtiseks ja see oli lõpuna eriti huvitav.

Teine TV-elamus: Bonusperhe (Bonusfamiljen) – Rootsi seriaal kärgperekonna-elust. See on ikka päris hästi tehtud. Praegu oleme 2. Hooaja 7. osa juures. Sari rõhutab ka seda, kuivõrd “pihalla” on täiesti tavalised, pealtnäha toredad, normaalsed inimesed. Kui raske on lastel kasvada (näiteks stseen, kus William tuli koju, kodus oli koolipsühholoog Filip ja nuttev näljane väike beebi-õde, Filip ütles, et ta kontrolliks oma pead täide osas). Huh! Kuidas üks väike laps sellises segaduses, tohuvabohus peaks end turvaliselt tundma? Vanemad ei saa üldse hakkama oma elu ja suhetega. Väga kahju on lastest, kusjuures eriti Williamist, kes on nii mõistev ja tark ja ei seisa enda eest samamoodi nagu näiteks Eddie. Igatahes, nii uskumatu, et täiskasvanud inimesed võivad olla ühekorraga nii normaalsed ja samas omadega nii eksinud.

Ja siis samas, järgmisel hetkel on kõik jälle hästi, ja pere on parim, mis meil võib maailmas olla.

Houellebecq “Saare võimalikkus” ja elamine üldistuste või tegelikkuse maailmas

Jätsin taas, teisel katsel, pooleli M. Houellebecqi “Saare võimalikkuse”, kuna jõudsin järeldusele, et mulle ta ikka ei meeldi kirjanikuna. Tema kirjutab teooriast, mitte elust. Ta kirjutab teoreetilisest elust ja teoreetilisest maailmast, mitte elavast elust. Elavat elu, mis on täis paradokse ja hetkede lõpmatust, ta ei paista tajuvat. Kusjuures ta võib oma tekstis isegi vabalt viidata “hetkede lõpmatusele”, näiteks, et mingi hetk jutustuses olevat ikka olnud väga tähenduslik jne, aga see on lihtsalt sõnakõlks. (Hah, ta saab ehk isegi oma probleemist aru, pani ju suisa ühele teosele pealkirjaks “Kaart ja territoorium”.) Kirjanikuna üks parimaid kontraste on Kundera (minu lemmik) – ka tema läheb oma kirjutamises väga abstraktsele tasandile, aga Kundera abstraktsus on elav, metafüüsiline, läbikogetud ja puudutav. Hoellebecqi abstraktsus on üksnes mõistuslik. Seetõttu käib raamatus mäng suletud väljakul, ilma õhuta ruumis. Lõppkokkuvõttes on ilukirjanduslikus kontekstis seda jälgida igav ja hale. Ei saa ju kogu aeg kirjanikule raamatutekstis viibides endamisi vahele kosta, et kuule, ürita nüüd vahelduseks mõtlemise asemel natuke elada. Lõpeta enese (ja lugeja) piinamine, painavate mõtete mäletsemine.

Aga seesama probleem, vastuolu teooria ja kogemuse vahel on ikka üleüldse huvitav ja elus eriti keskne teema. Houellebecq ei ole ainuke, kel on puudulik võime läheneda tegelikkusele kogemuse, mitte teooria, kaudu. Kes ise ka ei saa aru, et ajab need kaks asja segi.

Meil kõigil on iga päev sama probleem: kas me oleme need, keda tajume enda just nüüd olevat (näiteks ebakindel, pisut kurblik), või need, keda üldisemas perspektiivis arvame end olevat (rõõmsameelne “tegija”). Point ei ole see, et üks või teine nägemus endast oleks automaatselt õigem (näiteks et mingi väike hetkeline kurbus peaks kummutama suurema nägemuse endast kui rõõmsast inimesest), aga jama tekib siis, kui me ise nende kahe tasandi, teooria ja praktika, vahel vahet ei tee ja neid tasandeid teadlikult ei jälgi ja juhi. Kui me ise ka ei märka, et oleme kurvad, kuna usume end olevat “alati rõõmus” (viimase kasuks võib ju statistilises mõttes isegi põhjust olla). Kui esitame teiste ees, endalegi aru andmata, end olevat see, kes me tegelikult ei ole. Elame oma mõttelises maailmas igati õnnelikku ja õiget elu, kuigi reaalselt toodame kõigile kannatusi. Ja kes nüüd siis sellest kalduvusest täitsa prii oleks?

Ka tõega üldisemalt, sellega, mis meid juhib, millele toetume (näiteks religioosse või maailmavaateliste tõekspidamistega, väärtustega), on sama lugu. Tajumise ja tunnetuse asemele võib märkamatult sugeneda lihtsalt mingi lause, statement, teooria. Kui religioosne tunnetus kangestub dogmaks (“All is one”), iseenda tajumine muutub üldistuseks (“Mina olen tore inimene”), konkreetseid tegusid ja valikuid eeldav väärtus muutub mugavaks reklaamlauseks, loosungiks (“Perekond on kõige tähtsam”), maailmavaade muutub parteiliseks kuuluvuseks. Siis võivadki reaalsed teod, reaalsed tunded ja enese kogemine üldisema mina- ja maailmapildiga vastuollu minna.

Selle vastuolu tõttu, teooria ja kogemise segamini ajamise tõttu on mõtlemisest sõltuvuses olevatel inimestel nii raske leida tõde, mis neile endale päriselt veenev oleks. Sest mõtleja tajub mingis osas isegi, et selline väljamõeldud tõde on teoreetiline mäng, nii või teisiti sõnakõlks, manipulatsioon, provokatsioon. Lihtsalt tuleb, lihtsalt läheb. Teooria on nagu ahvatlev rahapaber, mille katte puudumine tuleb välja alles kunagi hiljem. Paberi peal olev vastus tegelikult rahulda, ükskõik kui täiuslik ja lõplik ta ka ei oleks. Korraks välgatanud arusaamine haihtub varem või hiljem ja ikka peab mõtlema veel ja veel ja veel.

Seda kõike ütlen inimesena, kes armastab mõelda – räägin endale väga tuttavast probleemist.

Elena Ferrante “The lost daughter” ehk kadunud tütar

Eile õhtul sain läbi Elena Ferrante “The Lost Daughter” (lugesingi inglise keeles, raamatukogust e-laenuna, lugesin moblas). Oli ülimalt hea. Ei ole midagi sellist kunagi varem lugenud. Kui Ingmar Bergman oma Sügissonaadis ei pääsenud ikka ema-tütar suhte üdimesse (no nii ta ise väidetavalt olevat öelnud), siis see siin oli ka päris hea katse! Minu lemmikteema: ema-tütar-naine.

Oli häid kohti. Näiteks, märkisin ära (emakssaamisest, kuidas see tõmbas ta energiast tühjaks, niiet teist rasedust ja järkuvalt kogu emadust ei olnud enam energiat “sublimeerida”. Bianca esimene tütar): “It seemed to me that little Bianca, right after her beautiful birth, had suddenly changed and treacherously taken for herself all my energy, all my strength, all my capacity for imagination. It seemed to me that my husband, too caught up in the fury of accomplishment, didn’t notice that his daughter, now that she was born, had become voracious, demanding, hostile as she had never seemed when she was still in my stomach. I gradually discovered that I didn’t have the strength to make the second experience exalting, like the first. /…/ The real breakdown for me was that: the giving up of any sublimation of my pregnancy, the destruction of the happy memory of the first pregnancy, the first birth.

Ka selles raamatus oli võimas sümboolika: nukk. Nukk, mille Leda Elenalt varastas: shiny testimony of perfect motherhood. Aga oli huvitav, et justnimelt nukk võimaldas selle emasideme, mida Leda imetles. Lapse ja ema ühine kohtumine läbi mängu, läbi nuku, mitte otse omavahel (sest ilma nukuta läks ju kõik halvasti).

Kõrvaliste tegelaskujude mõjud olid ka huvitavad. Brenda, justkui ahvatleja, kes sai Leda igatsema uut elu, vabadust, iseseisvust, naudingut iseenda üle ja omaenda tingimustel. Samuti Florinda (14aastase tütre Marta sõbranna, kellel oli “tõelise naise aura”, nagu ka Leda emal oli olnud), kes miskipärast mõjus nii meeletult ähvardavalt/ebakindlust tekitavalt. Lucilla (mehe sõbra naine, kes tuli temaga võistlema, talle ära tegema). Naistevahelised võimusuhted, räpane mäng.

Leda oma emast: She emanated a vital warmth, whereas I felt cold, as if I had veins of metal. /…/ I wanted to be like her in the capacity she had to expand and become essence on the streets, in the subway or the furnicular, in the shops, under the eyes of strangers. No instrument of reproduction can capture that enchanted aura. Not even the pregnant belly can replicate it precisely. /../ But Florinda had that aura.

Leda oma tütarde suhtes tundis vastuolulisi tundeid:

I observed my daughters when they weren’t paying attention, I felt for them a complicated alternation of sympathy and antipathy.

Samuti panin tähele, kuidas mehed justkui on täiesti kõrvalrollis, tähtsusetud, samal ajal omades vägivallana mõjuvat võimu naise üle. See ongi tegelikult peategelase, võibolla ka kirjutaja, probleem: ta ei huvitu meestest tegelikult. Ta paistab arvavat, et mehed on igavad, mõttetud, lihtsad, et nendes ei ole midagi huvitavat. Väga vastuoluline muidugi, sest samal ajal on ta ahvivaimustuses näiteks professor Hardyst (mees), ja suisa jätab oma abikaasa maha selle vaimutuse mõjul. Ühelt poolt soov meeste üle võimu omada (välimus, seksuaalsus, karisma), teiselt poolt nende sügav alahindamine ja kolmandalt poolt nende meeletu ülehindamine. Ja ka naistevahelised suhted on kõik kuidagi seotud võimuga. Ja iseenda suhe samuti: soov karjääri teha on soov võimu omada. Something of mine, nagu kõigepealt ütles Brenda ja mis siis Ledaga väga resoneerus, või ta suisa armus sellesse mõttesse – et just seda ta tahabki, something of hers. Hiljem ta selgitas Elenale, et ta läks laste juurde tagasi: Because I realized that I wasn’t capable of creating anything of my own that could truly equal them. Ta tahtis iseennast, aga naise roll on tahta teisi (meest, lapsi). Vähemalt minu arust selles see paradoks seisab. Naine leiab iseenda ainult siis, kui ta õpib armastama teisi, sellistena nagu nad on. Mitte kõiki inimesi üldiselt, aga neid inimesi, kellega ta seotud on. Nii tundub see asi mulle. (Ma tean väga hästi kui ahvatlev on ettekujutus sellest, et oled iseseisev ja vaba, tegeled oma isikliku loominguga ja jood kuskil idüllilisel rannal kokteili, ilus kleit seljas ja üleni rahul, päiksest täidetud, niiet tunned oma võimu ja ei vaja mitte kedagi teist. Aga see on illusioon. Seda meile müüakse, aga reaalsuses pole veel näinud, et see toimiks.)

Igatahes, selles raamatus oli nii palju häid kohti, et võiks siin aga järjest välja kirjutada. Kirjeldab naise maailma, naise väljakutseid – teemad, millest me nii vähe teame, millest me nii pinnapealselt räägime, aga millele kogu perekonnaõnn ja -õnnetus on ehitatud. Noh, see raamat keskendub küll rohkem õnnetuse poole peale, aga siiski.

Elena Ferrante “Hylkäämisen päivät” ehk “Üksilduse päevad”

Sain läbi Elena Ferrante “Hylkäämisen päivät” (lugesingi soome keeles). Oli väga imelik raamat. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas üks naine võib nii abitu olla. Ei saa ust lukust lahti keeratud? Kohati oli nii absurd, et oli suisa raske lugeda. Aga lõppkokkuvõttes, hakkasin nägema seal sümboolikat. Et jah, mehe ja naise suhe, ja ka kodu, ja võibolla ka elu üldse – võib olla ainult kehaline, piiratud ja suletud ruum. Kui tahad olla maailmaga ühenduses, enamat kui keha, peab olema võimalik hingata, õhk peab läbi käima, peab jõudma kehast kaugemale. Mind üllatas, kuivõrd palju Olga mehi justkui vihkas? Nägi neid üliseksualiseerituna, peaasjalikult või vähemalt põhiliselt läbi seksuaalse prisma, samuti nagu nägi ka ennast naisena ja armukest naisena põhiliselt läbi seksuaalsuse prisma. Kas tal mingit muud, üldisemat, inimlikumat enese- ja teisetunnetust ei olnud? Maailmatunnetust laiemalt? Ta ise nii takerdus kõike sellesse, mis talle kannatust valmistas. Elas kinnises ruumis ja läks lämbudes peast segi.

Mees ja naine kui lukk ja võti oli ka hea paralleel – uks avaneb ju ainult koostöös, ja avamine ei saa olla vägivaldne. Kummasti üksinda pole kasu, kuigi reaalsed üksused on nad ka eraldi võetuna. Noh. Äärmiselt intrigeeriv raamat, aga minu jaoks oli ülimalt hämmastav ja ka ülimalt võõrastav lugeda, samas see sümboolne tasand on ju ülimalt võimas.

Kuidas ta emana oma lastest nii halvasti arvas, neid nii negatiivselt tajus? Neid ainult iseenda ja oma mehe kaudu tõlgendas? Tal endal justkui ei olnud ka lastele midagi anda (enne kui alles raamatu lõpus, kui ta oli oma kriisist üle saanud?), samas ta pidas õigustatuks oodata neilt, et nad oleksid olnud midagi muud, täiuslikumad, kergemad, viisakamad. Lõppkokkuvõttes minu arust äärmiselt isekas naine, kuigi teisest küljest võiks ju just öelda, et oli kõik oma mehe ja laste heaks ohverdanud. Aga annan palju punkte sellele raamatule selles osas, et ehkki tegevustik on ülimalt konkreetne ja sujuv, ei ole sellest lihtne aru saada, jääb väga palju ruumi arutlusele ja omale tõlgendusele. Vinge teos on jah, kuigi vahepeal lugedes tundus nii absurdne, primitiivne…

/…/Lugesin nüüd netist ka paari arvustust. Selline katkend New Yorkerist:

Ferrante may never mention Hélène Cixous or French feminist literary theory, but her fiction is a kind of practical écriture féminine: these novels, which reflect on work and motherhood, on the struggle for a space in which to work outside the work of motherhood, necessarily reflect on the achievement of their own writing.

Sellega seonduvalt tuleb meelde, mida Kristiina Ehin rääkis naiste mudamaadlusest (Ööylikooli sessioonis).

Ja veel New Yorkerist:

Before the writer is an adult, she is a child. Before she makes a family, she inherits one; and in order to find her true language she may need to escape the demands and prohibitions of this first, given community.

Aga jah, ülimalt intrigeeriv, ja ka äärmiselt kibestunud ja traagiline.

Geir Gulliksen “Kertomus eräästä avioliitosta” ehk jutustus ühest abielust


Lugesin eile peaaegu läbi Geir Gullikseni “Kertomus eräästä avioliitosta” (soome keeles, eesti keelde ei ole kahjuks vist veel tõlgitud?). See väga hästi avas inimese libastumist maailmas, kus pole toetuspunkti, juhtnööre, sisuliselt religiooni. Inimene ise mängib oma saatusega, teeb pattu ja toidab seda, aga samas veenab end, et kõik on hästi. Kuna “Jumal” on “kukutatud” ja inimene ise juba nii “tark”, siis juhib ta end ise kuristikku. Hästi kirjeldas raamat ka seda, kuidas korrumpeerumine juhtub ja just esimene eksisamm on ohtlik – kui süütus on läinud, liigub tõde peaaegu kättesaamatusse kaugusesse, edasi läheb kõik rappa juba iseenesest.
Mu lemmikud kohad olid need, kus (abielu)kriisi kirjeldati laste silmade läbi: noorem poeg, kes nägi et, emal on hobune ja ta tahab kogu aeg hobuse juurde. Vanem poeg, kes arvas, isa on söönud paar vigast riisitera ja ta kõhus kasvab mürgine taim. See oli super, vahepeal mõjus maagilise realismina – fantaasiana, mis avab elulise.
Teine teema, mida see raamat tabavalt puudutas, olid soorollid: kuidas ei mees ega naine osanud aru saada, mis on see paratamatus, mida nad peavad arvesse võtma oma elus, naise ja mehena. Et säiliks tasakaal ja teineteise täiendamine. Tänapäeva inimesel tänapäeva kontekstis ongi sellest ülimalt raske aru saada – et kuigi mõnes mõttes on meile palju lubatud, ei suuda me neid rolle täiesti tühjale lehele oma tahtmist mööda ümber kirjutada!